Elav laip

Õnnetus oli väga ränk.

Vahetult peale koomast ärkamist lamasin haiglavoodis ja ainus, mis mu kehast liikus, oli mu kael. Ma ei saanud häält teha. Isegi mu keha seestpoolt ei töötanud nii, nagu peaks. Mu silmad ei teinud koostööd – ühega vaatasin telekat, samal ajal kui teine jälgis aknast lendavaid kajakaid. See oli segadusttekitav ja valus kogemus – olla justkui lõhestatud iseenda sees.

Mäletan aga selgelt oma esimest võitu. See ei olnud suur ega nähtav kellelegi teisele, aga minu jaoks määras kõik: ma suutsin end haiglavoodis istuma ajada. See hetk andis mulle tunde, et ma ei ole täiesti kadunud. Et minus on veel jõud, millele toetuda.

Juba haiglas hakkasin ma taastumisega tegelema. Samm-sammult, hingetõmme hingetõmbe järel. Ma ei ole iial olnud allaandja tüüp – ja ma ei kavatsenud hakata ka nüüd.