On olemas väljend „see oli viimane piisk karikas“.

Seda öeldakse siis, kui inimene on kaua kannatanud, proovinud, oodanud ja lootnud. Kui ta on andnud võimalusi veel ja veel, kuni lõpuks saab mõõt täis.

Minu jaoks ei tähenda „viimane piisk“ seda, et ma oleksin alla andnud.

Vastupidi.

See tähendab, et ma olen liiga kaua proovinud.

Aastaid.

Olen proovinud taastuda.
Olen proovinud uskuda.
Olen proovinud kohaneda.
Olen proovinud mõista.
Olen proovinud uuesti ja uuesti rääkida sellest, mida ma vajan.

Ja iga kord on olnud veel üks võimalus.

Veel üks harjutus.
Veel üks taastusravi.
Veel üks vestlus.
Veel üks kiri.
Veel üks lootus.

Aga ühel hetkel mõistsin, et süsteem ootab minult veel midagi.

Et ma teeksin ennast väiksemaks.

Et ma lepiksin vähemaga.
Et ma kahtleksin oma vajadustes.
Et ma vaikiksin, kui miski ei ole õige.
Et ma oleksin tänulik lihtsalt selle eest, et midagi üldse tehakse.

Aga siin on minu piir.

Ennast ma enam väiksemaks ei tee.

Ma ei pea oma vajadusi vähendama selleks, et teiste jaoks oleks lihtsam mind aidata.

Ma ei pea oma kogemust pisendama selleks, et keegi teine ei peaks vaatama otsa probleemile.

Ja ma ei pea enam tõestama, et olen väärt seda, mida ma vajan.

Võib-olla ongi see viimane piisk.

Mitte minu loobumine.

Vaid hetk, mil ma otsustan, et iseennast ma enam ohvriks ei too.