Kuidas saab austada neid, kes sind ei austa?

Kuidas saab austada neid, kes sind ei austa?

Olen seda küsimust endalt korduvalt küsinud, eriti oma ema ja isa suhtes. Nad on inimesed, kellelt ma lapsena ootasin kõige rohkem – mõistmist, kaitset, austust. Aga mida vanemaks olen saanud, seda valusamalt olen kogenud, et just nemad on olnud need, kes on mind kõige enam vähendanud.

Kui 2013. aastal mu elu muutus, ootasin, et nad seisavad mu kõrval. Et ema oleks mu tugi ja isa minu kindel õlg. Aga selle asemel sain ma kriitikat, pisendamist ja vaikust, mis lõikas sügavamalt kui ükski kõva sõna. Ma ei olnud nende jaoks päriselt nähtav. Minu valu ja mu lapse valu olid nende silmis pigem ebamugavad teemad, mida oli lihtsam eitada või pisendada kui päriselt kuulata.

Mu ema oskas mind alandada nii, et tundsin end väikse ja tühisena isegi siis, kui olin juba täiskasvanud naine. Mu isa vaatas sageli lihtsalt kõrvale – vaikis, kui oleks pidanud mind kaitsma. See vaikimine oli mõnikord valusam kui emapoolsed otsetabamused, sest see näitas: ma ei olnud väärt sekkumist, ma ei olnud väärt kaitsmist.

Ja siin ongi see valus küsimus: kuidas austada neid, kes sind ei austa?
Kuidas austada ema, kes alandab, või isa, kes vaikib, kui sulle tehakse haiget?

Pikka aega arvasin, et austus on kohustus, sest „nad on ju su vanemad“. Aga täna tean – austus ei ole midagi, mida saab nõuda, see tuleb välja teenida. Ja kui austus on ühepoolselt purustatud, siis ei saa seda teeselda.

Ma võin olla viisakas. Ma võin piire seada. Aga austust ma ei saa võltsida. Kui ema ja isa ei ole näidanud austust minu valu ja mu elu vastu, siis ei saa mina seda neile anda lihtsalt seetõttu, et nad on mu vanemad.

Austus ilma vastastikkuseta on tühi vorm. Ja mina ei ela enam tühja vormi nimel.

Täna olen teinud otsuse: ma austan iseennast esimesena. Minu piirid, minu väärtus ja minu elu ei sõltu enam sellest, kas ema ja isa seda näevad või mitte. See, et nemad ei osanud mind austada, ei tähenda, et mina ei võiks ennast austada – ja just siit algabki minu vabadus.