Mind kui liikumispuudega inimest piiravad mu enda pereliikmedKui mu ainus vanaema suri, ei võtnud mu isa mind kaasa tema viimsele teekonnale. Jäin üksi koju, sügava puudega ega saanud kuhugi minna. See jättis minusse valu, mis on jäänud kogu eluks.Hiljem, kui lahkus mu vennanaise vend, ei võetud mind samuti kaasa. Mu vend ütles lihtsalt: „Sa ju ei tundnudki teda.“ Justkui mul ei võiks olla kaastunnet või soovi austada lahkunut.Ka omaenda pulmas käitus mu vend minuga alandavalt. Kui tahtsin rääkida ühe tuttavaga, väitis ta, et see inimene on mulle võõras – ainult sellepärast, et tema polnud meid koos näinud.Ja nüüd kordub see muster taas. Mu vend ei luba mul minna oma vennapoja kooli lõpetamist tähistama.Need lood on killud ühest suuremast mustrist. Mu vend ja osa mu perest ei näi olevat suureks kasvanud – nad väldivad minu kohalolu ja piiravad mu elu, justkui mul ei oleks õigust olla osa perekonnast.Aga täna ma enam ei vaikne. Ma ei kanna enam maske ega lase end süü- või häbitundega survestada. Minu tõde võib neid hirmutada, aga see on minu jõud ja minu vabadus
Hinga – ma näen sind ... 