Kui ausus tõlgitakse rünnakuks – minu piiride hetkViimaste aastate jooksul olen õppinud, kui kallis on sisemine rahu – ja kui sageli tuleb selle eest „maksta“. Mõnikord ei tähenda väärikus mitte valjult rääkimist, vaid rahulikku, selget piiri: “Siit ma enam edasi ei lähe.”See postitus on minu piir. Aus. Valus. Vajalik.—Kui ausus muutub relvaksMinu ema kirjutas mulle hiljuti, pikalt ja detailselt, mis on manipulatsioon – justkui mina seda ei mõistaks. Kirja toon oli õpetlik, mitte dialoogiline. Kuid paradoksaalsel moel sisaldas see kiri ise mitmeid manipulatsiooni näiteid.Ja ma ei kavatse enam neid alla neelata.—1. Emotsionaalne ülemvõimKui keegi ütleb: „Ma ei ole manipuleerija ega nartsissistlik inimene“, ent ei vasta mu tunnetele ega vaata korrakski enda sisse, siis see pole aus vestlus – see on enesekaitse rünnaku kaudu.Kui iga peegeldus sinust saab sinu silmis rünnakuks, siis ei ole seal ruumi aususele ega kuulamisele.—2. Süü kaudu survestamineLauseid nagu „mina hoidsin seda peret koos“, „sina pead aitama heastada“ või „mina olen kõik alla neelanud“ ei tasu segi ajada armastusega. Need on vaiksed, kaudsed survestajad – mõjutusviisid, mis loovad minus süütunnet, et ma teeksin seda, mida ta soovib.Selline emotsionaalne surve pole hoolimine, see on kontroll.—3. Fookuse moonutamineKui jagan oma tunnet ja saan vastuseks määratlusi, seletusi ja keerutusi, siis see on viis vestlust juhtida, ilma päriselt kuulamata. See on jutt teemast mööda, et vältida kontakti.See on viis hoida võimu, mitte luua ühendust.See ongi minu piir.Kui kunagi tuleb aeg, mil minuga räägitakse ausalt, ilma eituseta, ilma süütundele vajutamata – siis ma olen valmis kuulama.Aga seni… ma seisan enda eest. Ja see ei ole rünnak. See on vabanemine.
Hinga – ma näen sind ... 