On olukordi, kus kõige valusam ei tule mitte võõrastelt, vaid oma perelt – emalt ja vennalt. Just nendelt, kellelt ootaks tuge ja selget piiri seadmist.Selle asemel, et ema ütleks vennale: “See, mis sa tegid, oli vale”, kuulen mina hoopis: “Oota paar nädalat, küll ta rahuneb.”Selle asemel, et seista minu kõrval, lükatakse edasi minu õigust enda eest seista.Kui ema ütleb: “Mina ei kutsu teda, kui tahad, tee seda ise. Ära kamanda mind nagu peaksin mina teie suhet korda tegema”, siis pannakse vastutus minu õlule. See tekitab minus süütunnet, nagu oleksin mina probleem. Tegelikult ei olnud mina see, kes tuli ähvardavalt minu ukse taha.See on manipuleerimine. See on nartsissistlik muster – süü ja vastutuse ümberpööramine.Mina ei lase enam end kõrvale juhtida.Mina seisan enda eest.Ja ma nimetan asju õigete nimedega: see on manipuleerimine.Kõige raskem on mõista, et oma ema ja vend ei ole valmis mind päriselt kaitsma. Et nad pigem keeravad olukorra nii, et mina tunduksin liialdaja, probleemne, rahutu. Aga tõde on lihtne: mina ei olnud see, kes ähvardas. Mina ei olnud see, kes tegi haiget.Me kõik väärime selget ja austavat suhtlemist. Mina vastutan oma tegude ja emotsioonide eest. Ema ja vend vastutavad enda omad eest. Mitte keegi ei tohi panna mind vastutama oma otsuste või tegemata jätmiste eest.See on piir, mille ma tõmban. Ja see piir jääb.
Hinga – ma näen sind ... 