Mõni kiri võib paljastada rohkem, kui sadakond vaikuseaastat. Hiljuti sain emalt sõnumi, kus olid read, mis justkui muret väljendavad, aga tegelikult kandsid endas tuttavat mustrit – vastutuse lükkamist minu õlgadele.Ta kirjutas, nagu mina oleksin see, kes pere lõhub. Justkui minu tunded ja julgus neid välja öelda oleksid probleem ise. Ja siis lisandus ähvardav noot: kui ma ei vaikiks, siis pere laguneb. See ei olnud lahenduse otsimine, vaid emotsionaalne surve.See on klassikaline nartsissistlik käitumine – süü ümberpööramine. Kui ma ütlen, mida tunnen, siis mu tunded deklareeritakse manipuleerimiseks. Kui ma räägin oma lugu, siis öeldakse, et ma tekitan lõhesid. Nii püütakse mind vaigistada.Aga mina ei lase end enam vaigistada. Ma olen liiga kaua kandnud süüd, mis pole minu kanda. Ma olen liiga kaua olnud “see vaikija”, kelle vaikuses oli mugavust teistele, aga surmav raskus mulle.Blogi ei ole minu relv. Blogi on minu hingamisruum. See on koht, kus ma ütlen oma tõe, sest mujal pole seda kuulda tahetud. Kui mõni tunneb end ära ja peab seda rünnakuks, siis ainult sellepärast, et ta näeb mustrit, mis on päriselt olemas.Ma ei kirjuta, et kedagi paljastada. Ma kirjutan, et elada.Ma ei kirjuta, et kedagi häbistada. Ma kirjutan, et taastada oma hääl.Seepärast ma küsin otse: miks peaks minu ausus tähendama pere lagunemist?Võib-olla hoopis see vaikus ja süü ümberpööramine ongi selle lõhe tegelik põhjus.Mina ei karda tõde välja öelda – kui pere ei talu ausust, siis ei olnudki seda pere tegelikult olemaski.
Hinga – ma näen sind ... 