Kogu oma elu arvasin, et minu pere on minu kindlus. Koht, kus tunnen end hoituna, armastatuna ja turvaliselt. Koht, kuhu saan alati tagasi pöörduda, kui maailm tundub karm või üksildane.
50 aastat hiljem sain aru tõde: see kindlus oli illusioon. Selles peres ei olnud tõelist armastust ega hoolivust. Oli vaid nartsissistlikke käitumismustreid, manipuleerimist ja vaikivat kontrolli. Minu tunded, vajadused ja piirid olid sageli nende manipuleerimise tööriistad. Selle eest ei ole mul kunagi põhjust end süüdistada – see oli nende mustri osa, mitte minu viga.
See teadmine on valus. Kuid see on ka vabanemine. Nüüd näen selgelt, kus lõpevad nende inimeste kontrollitud käitumised ja algab minu tõeline elu. Nüüd saan hakata looma oma kindlust – oma turvalisust, oma piire, oma armastust iseenda vastu.See ei tähenda, et ma loobuksin oma perest, vaid et ma valin teadlikult, kuidas nendega suhestuda ja kuidas end hoida.
Lõpuks olen mina see, kes otsustab, kuidas mind koheldakse. Ja see teadmine annab mulle tõelise vabaduse ja jõu, mida keegi teine ei saa mulle võtta.
Hinga – ma näen sind ... 