On hetki, kus mu keha räägib enne mind. Ebamugavus koguneb rinnaku taha, rindade vahele ja veidi kõrgemale.
See tunne ei teki tühjast kohast – ta ilmub siis, kui häirivad faktorid kuhjuvad ja ma ei ole leidnud väljapääsu nende välja elamiseks.See tunne on raske. Ta surub justkui mu hingamist ja tuletab meelde, et midagi on liiga kauaks sissepoole jäänud.
Ometi on üks asi, mis seda pinget leevendab – kirjutamine. Kui ma panen sõnad paberile või ekraanile, muutub seesama raskus veidi kergemaks. Justkui mu süda ja meel saaksid ruumi hingata.Ma olen mõistnud, et kirjutamine ei ole ainult looming ega hobi. See on minu hingamisruum. See on minu viis vabastada need kihid, mis muidu koguneksid ja muutuksid valusaks raskuseks.Keha ja meel on tihedalt seotud. Kui tunded jäävad väljendamata, hakkab keha neid endas kandma. Kui aga anda endale luba kirjutada, rääkida, väljendada – siis hakkab ka keha tasapisi kergemaks muutuma.
Olen proovinud ka kunsti. See värvidega viis kül mu mõtted mujale, nii kui lõpetasin mängimise olin ma jälle selles haiges pere-mustris. Ja niimoodi see õudus “keerles”.
Nii õpin ma iga päev üht: kui mu rinnus tekib raskus, siis see ei ole ainult valu. See on signaal, et on aeg lasta häälel jälle kõlada.
Hinga – ma näen sind ... 