Mõnikord avame oma sügavaimad tunded ja kogemused inimestele, kellelt ootame mõistmist ja toetust — isegi oma emale. Aga mõnikord kohtame hoopis pisendamist ja alandust seal, kus oleksime oodanud soojust.
Hiljuti rääkisin oma emale ühest vanast diagnoosist — millest pole varem kellegagi jaganud. Olin julgenud olla haavatav ja avada osa endast. Selle asemel kuulsin sõnu, mis ei peegeldanud mind, vaid tema eelarvamusi ja võimetust näha mind sellisena, nagu ma tegelikult olen. Tema reaktsioon jättis tunde, et mind püütakse pisendada ja valu tekitada.
Sellised hetked on valusad. Nad võivad panna meid kahtlema iseendas ja oma väärtuses. Aga siin on tõde: kellegi teise sõnad — isegi ema omad — ei määra minu olemust ega väärtust. Tema arvamus ei muuda mind, see peegeldab ainult tema enda maailmapilti.
Oluline on õppida kuulama oma tundeid ja kaitsta oma sisemist rahu. Mõnikord tähendab see piiride seadmist — ka kõige lähedasemate inimeste suhtes. Ma ei saa muuta teiste hoiakuid, aga ma saan valida, kuidas ise reageerin. Ma saan valida, et oma väärtust ei vähendata. Ja see on vabadus, mida ei saa võtta keegi teine
Hinga – ma näen sind ... 