…Kui sõnad ei kanna tegusid…

Kui sõnad ei kanna hoolivust

Mõni kiri võib tunduda esmapilgul hooliv, aga kui hakata ridu lähemalt lugema, kooruvad sealt välja hoopis teised mustrid. Sageli on neis kirjas süü ümberpööramine, õigustused ja manipulatsioon, mis jätavad mulle vaid tunde, et minu valu ei ole päriselt nähtud ega tunnustatud.

Kui öeldakse: “ma püüdsin hoolida”, aga tegelikkuses kogesin ma vaid õigustamist ja hülgamist, siis need sõnad ei lohuta. Sõnad ilma tegudeta on tühjad. Hoolivus peab olema nähtav tegudes, muidu jääb see vaid ettekäändeks.

Kui öeldakse: “me kõik tegime üksteisele haiget”, siis see hägustab tegeliku vastutuse. Mina ei valinud oma rasket terviseseisundit ega olukorda, kus vajasin tuge. Mina ei jätnud oma peret hätta – mind jäeti hätta.

Kui öeldakse: “me lihtsalt ei osanud teisiti”, siis see ei ole päriselt vastutuse võtmine. See on vabandus. Hooliv inimene õpib, otsib abi, küsib nõu. Valik vaikida ja sulgeda silmad ei ole teadmatus, vaid otsus mitte vastutust võtta.

Kui öeldakse: “ka sina oled osaline”, siis see on klassikaline süü jagamine. Ohvrile pannakse vastutus talle tehtud valu eest. See on nartsissistlik muster, mis pöörab reaalsuse pahupidi: ohver pannakse tundma, nagu tema olekski kõige põhjustaja.

Kui öeldakse: “ma lihtsalt küsisin”, aga tegelikult kasutatakse mu sõnu minu usaldusväärsuse õõnestamiseks, siis see ei ole küsimine, vaid pööramine.

Kui öeldakse: “aga minul oli ka raske”, siis mu kogemust jälle tühistatakse. Minu valu ei vaja võrdlust. See vajab tunnistamist.

---

Ma ei jaga neid ridu süüdistamiseks, vaid mustrite nähtavaks tegemiseks. Sest ainult siis, kui neid mustreid teadustada, saab aru, miks valu kordub ja miks ükski vestlus ei vii päriselt lahenduse poole.

Minu jaoks on piir selge: ma ei lase end enam manipuleerida, vaigistada ega panna kandma süüd, mis ei ole minu kanda.

Kui kunagi päriselt tunnistatakse, mida minu kogemus tähendab – ilma õigustuste ja süü ümberpööramiseta – siis võib suhetesse tekkida uus kvaliteet. Seni aga on minu ülesanne hoida oma piire ja anda häält oma tõele.

Minu blogi ei ole relv. See on hingamisruum.
See on minu hääl.
See on minu viis elada.