Rääkimine seina vastu
Ma olen emale rääkinud tuhandeid kordi, et ta õpiks kuulama. Tänapäeval on selleks palju võimalusi.
Ma olen uuesti ja uuesti seletanud, jaganud oma valu ja palunud, et ta võtaks päriselt kuulda.
Aga täna näen ma valusalt selgelt – ma olengi rääkinud seina vastu.
Mu ema ei püüagi mind mõista. Kahjuks on sama ka mu isa, mu venna ja vennanaisega. Mitte keegi neist pole olnud valmis päriselt kuulama, kui sõnad olid ausad ja südamepõhjast tulnud.
See ei tähenda, et mina poleks piisavalt hästi rääkinud. See tähendab, et nemad pole olnud valmis kuulama, järelikult nad pole tahtnudki mind kuulda. Näen seda nüüd väga selgelt. See ei peegelda minu väärtust, vaid nende suletust.
See tõde on valus, aga ka vabastav. Kui mõistan, et olen rääkinud seina vastu, siis ei pea ma enam end samade seinte vastu katki rääkima. Ma võin otsida kohti ja inimesi, kus mu häält päriselt kuulatakse ja mõistetakse.
Sest mu hääl väärib kuulamist.
Ja mina väärin, et mind mõistetakse.
Hinga – ma näen sind ... 