Elu on ilus, karm ja ebaõiglane
Sõber kirjutas mulle täna lause: „Elu on ilus, karm, ebaõiglane.” Need sõnad kõnetasid mind nii sügavalt, et otsustasin neist kirjutada.
Sest just nii see on olnud – minu elu on olnud korraga ilus, karm ja ebaõiglane. Ilus – sest vaatamata kõigele on minus ikka veel valgus, hingamisruum ja võime näha ilu ka kõige raskemates hetkedes. Karm – sest elu on pannud mind proovile viisil, mida ma ei oleks osanud ette kujutada. Ebaõiglane – sest minu kannatused ei olnud minu valik ja minu valu ei oleks tohtinud jääda märkamatuks.
Aastate jooksul olen näinud, kuidas inimesed, keda lootsin oma toeks, valisid vaikimise, eitamise või isegi süü ümberpööramise. See oli karm ja valus tõde, mida pidin õppima vastu võtma. Aga selles ärkamises oli ka vabanemine – sest ma ei pea enam kandma koormat, mis ei kuulu mulle.
Täna mõistan, et minu jõud ei peitu selles, et elu oleks alati õiglane või kerge. Minu jõud peitub otsuses. Otsuses mitte varjata tõde. Otsuses mitte kanda süüd, mis ei ole minu oma. Otsuses hoida oma elu ja hing puhtana.
Elu on ilus, karm ja ebaõiglane – aga selles kõiges peitub minu jõud, sest ma olen otsustanud näha ilu, isegi siis, kui elu mind proovile paneb.
Ja võib-olla ongi just see elu saladus – mitte oodata, et ta oleks alati õiglane, vaid õppida nägema ilu ka seal, kus seda esmapilgul ei paista
Hinga – ma näen sind ... 