Kui piiride seadmine vallandab vaimse-vägivalla rünnaku
Kui piiri selgitamine vallandab kaitsemehhanismid
Hiljuti kirjutasin oma vennapojale, et selgelt väljendada oma piire. Ma ütlesin otse, et teatud laused ja käitumine on mind kaua mõjutanud ning et nartsissistlik manipulatsioon mind enam vaigistada ei saa. Rõhutasin, et ma ei luba endaga enam sellist kohtlemist — ja et see kehtib ka tema elu ja heaolu kohta: ära lase oma elu ära rikkud.
Vastus ei olnud oodatud dialoog ega peegelduv arutelu. Selle asemel sain viis sõnumit, mille toon oli sama: alandus, pilge, provokatsioon ja vastutuse eiramine. Need sõnumid kõlasid nagu:
„jää juba realselt vait”
„sind paneb vaigistama väga lihtsalt”
„block peale ja ongi elu rahulik”
„kas sa hakkad mind kasvatama?”
„mine ravile või otsi endale tegevust”
Need olid tüüpilised kaitsemehhanismid, mille eesmärk oli mind vaigistada ja mu sõnumit pisendada.
See ei olnud esimene kord, kui vennapoeg selliselt käitus. Aasta tagasi käis ta koos oma emaga mul sünnipäeval. Juba siis jäi tema suhtlus mulle külmaks ja halvustavaks — ning veelgi valusam oli näha, kuidas tema ema kinnitas tema juttu. Sellest hetkest alates oli mulle selge, et sealt ei pruugi tulla mõistmist ega empaatiat.
Mida see mulle õpetas?
1. Piiri seadmine on minu õigus.Kui ütlen selgelt, et mingi käitumine ei sobi, ei ole see rünnak. See on enese eest seismine ja väärikuse hoidmine.
2. Manipulatsioon ja pilkamine on kontrollivõtted.Kui vastuseks tuleb alandus või süüdistamine, näitab see sageli, et inimene ei taha oma sõnade eest vastutada.
3. Peremustrid kanduvad edasi.Kui vanem toetab oma lapse halvustavat suhtumist, siis kinnistub käitumine ja muutuse lootus väheneb. Vennapoja reaktsioon oli selles mõttes loogiline — ta on osa samast mustrist.
4. Minu hääl kõlab kaugemale kui nemad.Blogi statistikast näen, et minu kirjutisi loetakse regulaarselt ka teisel pool maakera, Ameerikas. See tähendab, et minu valu ja minu lugu kõnetab ja puudutab inimesi, isegi kui oma pere ringis seda maha suruda püütakse.
Lõpetuseks: vennapoja sõnad olid valusad, aga need ei muuda minu tõde. Piiri seadmine ei ole karistus — see on hoolimine enda heaolu eest. Ma ei lase end enam manipuleerimisega vaigistada. Ja isegi kui mu pere seda ei tunnusta, on mul õigus seista oma väärikuse ja hääle eest.
Hinga – ma näen sind ... 