Ma juba lootsin, et ehk vennapojaga on võimalik luua mõistlikum side ja tema kaudu oma venna poole pöörduda. Lootsin, et tema abiga võiks suhteid vennaga siluda.Kahjuks selgus üsna ruttu, et ka vennapoeg on gaslighter. Juba kirjavahetuses peegeldus see käitumine valusalt selgelt. Mina saatsin talle üsna neutraalse kirja, lõpus mainisin heatahtlikult, et ta ei laseks enda elu ära rikkuda. Tema vastas: et tema kül ei tea, millega tema saaks enda elu rikkuda. See lause näitas mulle, et ta ei saanud isegi must-valgest tekstist aru.
Toon ühe eriti valusa näite: ta kirjutas mulle — puuetega inimesele — sõnad:
„mina olen terve inimene mul pole abi vaja erinevalt sinust.“
See lause lõikas väga sügavalt. Hiljem väitis ta, et ta ei ole minu puuet mõnitanud. Aga kui inimene ütleb või kirjutab midagi nii alandavat ja seejärel püüab veenda, et „seda ei mõeldud nii“, on see puhas gaslighting. See oli vaid üks sõnum paljudest. Lisaks ähvardas ta mind: kui ma „vait ei jää“, siis on mind lihtne vaigistada — blokk peale ja ongi nende jaoks kõik rahulik.
Esimesena pani mind blokki mu vennanaine. Täna mõistan, et see juhtus siis, kui ta ei saanud minust enam jagu oma manipuleerimistega. Ma kasvasin tänu sellele valule üha suuremaks ja tugevamaks; ta ei saanud mind enam piinata nii, nagu ta aastaid teinud oli.
Mõne aja pärast ei hakanud mu vend enam isegi mu sõnumeid vaatama. Ta ei vasta mu kõnedele. Ma ei allunud enam tema ähvardustele ja tundub, et ka see ei sobinud talle.
Täna näen selgelt: probleem ei olnud minus. See ei olnud „minu probleemse iseloomu“ süü. See oli nende muster — muster vaigistada, alandada ja muuta nähtamatuks see, kes tõde julgeb rääkida.
Aga mina ei jää enam vait.Minu hääl on minu jõud. Ja ükskõik kui palju nad ka ei püüaks mind maha suruda — ma ei lase end enam vaigistada.
Tore oleks kui nad sellest ükskord arusaaksid ning oma pereliikmeid inimväärselt austama hakkaksid 😇🥰
Hinga – ma näen sind ... 