Olen viimasel ajal endalt üht küsimust küsinud:
äkki ei olnudki inimesed minu ümbert kadunud ainult seetõttu, et ma pärast õnnetust loobusin maskidest?
Äkki mängisid rolli ka need mustrid, mida ma oma vanematelt kaasa sain.
Kui kasvukeskkonnas on palju nartsissistlikke ja gaslighting’u jooni, siis laps õpib ellu jääma omal moel. Mina õppisin olema terav, aus ja kohati ka karm. Õppisin enda eest seisma nii, et ükski vale ei saaks mind enam alla suruda. Aga mõnikord võis see ausus teistele tunduda liiga järsk, liiga paljastav.
Mõned inimesed võib-olla ei lahkunudki sellepärast, et nad ei armastanud mind.
Võib-olla nad lihtsalt ei suutnud taluda seda peeglit, mida minu ehe kohalolu nende ette tõi. Võib-olla minu reaktsioonid kandsid endas killukesi vanadest mustritest – ja see tegi neile haiget, enne kui nad jõudsid päriselt aru saada, kust see tuleb.
See ei tähenda, et minus oleks midagi „valesti“. Pigem tähendab see, et minus on kihid, mis on osaliselt minu enda, osaliselt aga pärit põlvkondadest, kus ausus ei olnud turvaline.
Ja nüüd on küsimus: kuidas ma tahan edasi minna?
Kas ma jään nende pärandatud mustrite vangiks või luban endal neid lahti harutada, nii et minu ausus jääks alles, aga muutuks pehmemaks, toetavamaks – nii mulle endale kui ka neile, kes mu kõrvale tulevad?
Ma arvan, et vastus on juba minus olemas: ma ei peida end enam maskide taha. Aga ma võin õppida eristama, mis on päriselt minu oma ja mis on vanemate varjud, mis pole kunagi pidanudki minu omad olema
Hinga – ma näen sind ... 