Mina olen oma laste kilp – ja miski suurem jõud aitab mul seda jõudu hoida.
Elu on olnud minu vastu karm ja ebaõiglane. On olnud hetki, mil olen tundnud, et mul ei ole enam jõudu ega tuge, mida edasi anda. Ometi avastan iga päev, et minus on midagi enamat kui valu ja väsimus – minus on tahe kaitsta oma lapsi.
See ei tähenda, et ma oleks täiuslik. See ei tähenda, et ma ei murduks ega nutaks. Aga isegi oma kõige raskemates hetkedes olen ma nende jaoks olemas. Sest minu armastus nende vastu ei sõltu minu tugevusest – see armastus on tugevus ise.
Olen mõistnud, et minu jõud ei tule ainult minust. On midagi suuremat, mis hoiab mind püsti, kui ise enam ei jaksa. Mõni nimetab seda Jumalaks, mõni saatuseks, mõni lihtsalt elujõuks. Mina nimetan seda jõuks, mis aitab mul olla oma laste kilp.
Minu lapsed teavad – isegi siis, kui ma ise vajan abi ja tuge, jään ma alati nende poolele. Ma jään alati nende kaitsjaks, sest ema süda ei loobu kunagi.
Ja just selles on minu suurim võit: kuigi elu on olnud karm ja ebaõiglane, on ta kinkinud mulle suurima jõu, mida üks inimene võib tunda – olla oma laste kilp.
Hinga – ma näen sind ... 