Kui armastust ei kinnitata
On hetki, kus inimene ütleb otse: „Sellest järeldub, et mind sa ei armasta.“
Ja kui sellele ei tule vastust, ei eitust ega kinnitust, jääb õhku valus tõde – vahel kõneleb vaikimine rohkem kui sõnad.
Minu jaoks oli see hetk just selline. Ma ootasin, et ema, kellelt olin aastaid palunud vaid üht – et ta kuulaks mind ja tunnistaks mu valu – ütleks midagi, mis kustutaks kahtluse. Aga ta ei öelnud. Ta vaikis.
Selles vaikimises oli sõnum: minu tunded ei ole tema jaoks piisavad, et neid kuulata või armastusega katta.
See ongi gaslighting’u üks osa – mitte ainult sõnade kaudu moonutamine, vaid ka vastamata jätmine, justkui minu kogemus ei vääriks kinnitamist.
Olen aastaid püüdnud mõista ja sillutada teed pere juurde. Olen nutnud, palunud, kordasin uuesti ja uuesti sõna “palun”. Aga vastuseks sain sageli eitust, süüdistusi või pisendamist.
Kui lõpuks ütlen otse välja: „Kui sa ei astu minu eest välja, siis järeldub, et sa mind ei armasta,“ ja sellele ei tule vastust – siis pean seda võtma tõena.
Armastus ei ole vaikimine.
Armastus ei ole vastutuse vältimine.
Armastus ei ole süü teise peale lükkamine.
Armastus on kohalolu, selgus ja hoolivad teod.
Kui need puuduvad, ei saa keegi sundida mind uskuma tühje sõnu.
See taipamine on valus, aga samal ajal vabastav. Kui teisel poolel pole julgust ega soovi kinnitada oma armastust, siis on mul õigus öelda: mina vajan rohkemat kui vaikust.
Hinga – ma näen sind ... 