Praegu mõtlen sageli: kui ema oma lapsest tõesti hooliks, siis ta püüaks suhteid oma lapsega korda saada. Mitte ei peidaks end rumalate vabanduste taha stiilis „ma ei julgenud“ või „ma ei teadnud, kuidas“.
Sellised sõnad kõlavad küll pehmelt ja inimlikult, aga tegelikult ei ravi need mitte midagi. Need ei loo kontakti, ei ava ust ega aita haavu paraneda. Need on pigem kaitsekilbid, mis annavad põhjuse jääda passiivseks. Aga laps, kes ootab armastust, jääb nende vabanduste taga ikkagi üksi.
Kui suhe on katki, siis tõeline hoolimine ei tähenda vabanduste kuhja. Tõeline hoolimine tähendab, et sa võtad riski, astud sammu ja proovid. Kasvõi kohmakalt, aga vähemalt siira südamega.
Sest laps ei vaja ideaalseid sõnu ega täiuslikke teguviise. Laps vajab kohalolu, austust ja valmisolekut päriselt kuulata.
Kui ema hooliks oma lapsest, siis ta ei kardaks proovida.
Täna on minu ema 70 ja mina 50. Pool sajandit on möödunud ja ikka tundub, et meie vahel on auk, mida pole parandatud. Aeg ei paranda suhteid ise – selleks on vaja päris tegusid ja südamesoovi. Ja vahel ongi kurb tõde see, et mõned vabandused jäävadki ainult vabandusteks.
Hinga – ma näen sind ... 