Mõnikord taban end mõtlemast: kas mu ema isegi naudib seda olukorda, kus mina ei saa läbi oma poja ega vennaga? Ta ju teab, kui sügavalt see mulle haiget teeb. Ta on kuulnud mu pisaraid ja palveid, ta on näinud mu murdumisi. Ometi ei ole ta astunud sammu, mis aitaks suhteid parandada.
Kõige valusam on see, et ta suhtleb nii minu venna kui ka minu pojaga edasi. Mina olen justkui kõrvale jäetud. Mitte sellepärast, et ma oleks midagi halba teinud – sest ma ei ole. Minu süü puudub.
Ja siis küsin endalt – miks?
Kas ta ei taha mind toetada, sest see hoiaks teda ise eemal konfliktist?
Kas ta kardab, et poja või venna ees välja astudes kaotab ta nendega läheduse?
Või – ja see mõte teeb eriti haiget – kas ta on andnud neile minu kohta moonutatud infot, mille tõttu mind nähakse mustemana, kui ma olen?
Gaslighting ei ole alati ainult silmaga nähtav manipulatsioon. See võib olla ka vaikimine. See, kui üks osapool teab, et suhe on katki, aga ei tee mitte midagi, et seda taastada. See, kui räägitakse „rahu hoidmisest“, aga tegelikult jäetakse üks inimene üksi, ilma toetuseta, ilma armastuseta.
Minu jaoks on see kõige raskem taipamine: võib-olla ma ootan asjatult. Võib-olla ema ei kavatsegi aidata, sest talle sobib, kui kõik süü langeb minu õlule.
Aga üks asi on selge – ma ei saa enam jääda ootama. Ma ei saa enam loota, et tema teod kinnitavad lõpuks seda armastust, mida olen nii kaua otsinud.
Armastus ei ole vaikimine. Armastus ei ole kõrvalejäämine.
Armastus on olemasolemine.
Hinga – ma näen sind ... 