On valus kogeda, et inimene, kellelt ootad hoolimist ja mõistmist, ei näe sinu valu. Veelgi valusam on see, kui see sama inimene on just see, kes on sinu jaoks valu tekitanud.
Ma olen seda kogenud. Sa oled püüdnud jagada oma mõtteid, oma lugusid, oma valu – aga see, kes oleks pidanud sind kuulama ja hoidma, on vaikinud või isegi pannud sind tundma, et sinu tunded ei loe. See ei ole mitte ainult segadust tekitav, vaid ka südant murdev.
Sellises olukorras tekib küsimus: kuidas saab keegi, kes ise valu põhjustas, seda eirata? Kuidas saab ignoreerida seda, mis on nii selge?
Tõde on, et mõnikord inimesed ei oska ega taha oma vastutust võtta. Nad ei saa vastu võtta teise inimese valu, sest see nõuaks neilt eneseanalüüsi, empaatiat ja vastutust – oskusi, mida kõik ei arenda.
Siiski olen õppinud, et minu tunded ja minu valu on minu omad. Mina saan seada oma piire. Mina saan valida, kellele oma lugusid ja tundeid jagan. Ja mina saan hoida end eemal nendest, kes mu tundeid ei austa.
Seda on raske teha, kui süda tahaks mõista ja olla lähedal, aga see on vajalik, et kaitsta oma hinge. Mina olen väärt, et mind kuulataks, et mind nähakse ja minu piire austataks. Igaüks meist on.
Hinga – ma näen sind ... 