…Kui tugi kaob sealt kus seda kõige rohkem vajad…

Kui tugi kaob sealt, kus seda kõige rohkem vajadVeebruaris 2021 kirjutasin ma OHVRIABIsse avalduse. Ma panen selle siia kirja, sest see tekst peegeldab väga selgelt mu toona kogetut ja valusat reaalsust:

> “Mul oli 37-aastaselt ränk õnnetus, jäin sügava puudega.Juba aastaid olin seletanud oma vanematele, et peale õnnetust olin nagu naiivne kolme aastane laps.Pidevalt saan ma ikka etteheiteid oma öeldud sõnade ning tegude eest.Viimastel aastatel olen ma rääkinud, selgitanud jne. pere harmooniast – sageli, päev hiljem mu vanemad seda justkui ei mäletaks, ning jätkavad minu ignoreerimist ning alandamist.Näide: mul on vaja hetkel välja töötada uus süsteem, kuidas teada anda, mida poest vaja tuua. Eile hakkasin looma uut süsteemi, kõik oli nagu korras. Järgmisel päeval proovisin seda töösse panna, kuidas see töötaks.No, mu vanemate käitumine on nagu… nad lausa naudivad sageli minu nutma ajamist.”

See avaldus on nüüdseks juba mitu aastat vana, kuid kui ma seda täna loen, siis ma näen – tol hetkel olin ma täiesti murtud. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka hingeliselt. See tekst kannab endas minu appikarjet, mida mu pere ei tahtnud kuuldagi.

Ma olin siis alles 37-aastane, noor naine, kelle elu oli ootamatult katki läinud. Mul oli vaja hoolt ja tuge. Aga selle asemel pidin ma kaitsma end oma kõige lähedasemate eest – nende eest, kes oleksid pidanud olema minu kilp ja tugi.

Täna, 2025. aastal, tunnen ma seda avaldust uuesti lugedes, et see oli justkui tunnistus minu üksindusest. Ja samas ka minu tugevusest – sest ma panin oma valu kirja, ma tunnistasin selle ametlikult ja ma ei lasknud end täielikult vaigistada.

Täna, kui ma sellele kõigele tagasi vaatan, mõistan, kui oluline on tugi just sealt, kust seda kõige rohkem vajad. Mitte asjad, mitte nõuanded, vaid inimlik hool ja kohalolu. See, et keegi lihtsalt on sinu kõrval.

Kui sa seda loed ja sul on keegi lähedane, kes on elus raskes kohas, siis tea – sinu kohalolu ja toetus võivad olla talle päästerõngaks. Sageli ei ole vaja suuri sõnu, vaid lihtsalt olemist ja märkamist.