…Normaalsuse varjus kasvanud valed…

Kui normaalsus oli tegelikult manipuleerimine

Ma olen hakanud endale ausalt tunnistama midagi, mis pikka aega oli minu jaoks nähtamatu. Enne õnnetust, enne kõike, mis mu elu nii järsult muutis, oli minu igapäevane reaalsus täis manipuleerimist. See oli minu jaoks „normaalne“. Ma ei osanud seda kahtluse alla seada, sest just sellises peres ma kasvasin.

Kui laps sünnib, ei oska ta võrrelda. Ta võtab vastu selle, mida vanemad ja lähedased talle annavad – olgu see hoolivus, armastus või hoopis süütunde tekitamine, kontroll ja pisendamine. Kui sind kasvatatakse manipuleerimise õhkkonnas, siis õpid uskuma, et nii ongi. Et see on armastus. Et see ongi elu.

Alles nüüd, täiskasvanuna ja läbi valusate kogemuste, mõistan, et see ei olnud tegelikult normaalne. See oli ellujäämise viis, aga mitte turvaline ega terve keskkond.

Ma ei saa muuta oma lapsepõlve. Ma ei saa kustutada seda, kuidas mind kasvatati. Aga ma saan valida, kuidas ma täna sellele otsa vaatan. Ma saan öelda: jah, see oli manipuleerimine. Ma saan öelda: see ei olnud minu süü. Ja ma saan lubada endale, et minu tänane elu ei pea enam kordama neid mustreid.

See on valus ärkamine, aga ka vabanemise algus.

Kui sa loed seda ja tunned, et sinuski on tuttav see varjatud valu – tead, et sa ei ole üksi. Manipuleerimine jätab hinge sügavad jäljed, aga nende märkamine on esimene samm tervenemise teel. Me ei pea enam kandma vaikides mustreid, mis meid kordasid ja vangistasid. Me võime valida teadlikult teistsuguse elu.

Sul on õigus turvalisusele, aususele ja armastusele, mis ei põhine hirmul ega süül. Isegi kui minevikku ei saa muuta, on võimalik täna luua endale uus tõde – samm-sammult, endale truuks jäädes.

👇 Kas oled kunagi avastanud, et „normaalsus“, milles sa kasvasid, ei olnud tegelikult terve ega turvaline?