Lugu peresuhtest, mis õpetas mulle piire seadma
Mina pidin üksi kasvatama kahte last. Olen uhke, et mu mõlemad lapsed julgevad ja oskavad olla nemad ise, ilma et nad peaksid selleks teisi pisendama. See on minu kui ema suurim võit.
Kahjuks on minu enda perekonnaga lood teistsugused. Mul on alles kirjad, kus mu vennapoeg mõnitab oma puuetega tädi, väites, et tema elu on parem kui minu oma. Mina ei ole tema kohta kunagi midagi halba öelnud – olen alati mõelnud, et ta on veel noor ja ehk muutub.
Paraku näitasid tema saadetud kirjad hoopis midagi muud. See on inimene, kes kasutab gaslighting’ut. Sama mustrit olen kogenud ka tema emalt, kes mõnitas mind avalikult Facebookis – täpselt nagu gaslighter’id sageli teevad, et maha suruda see, kes näeb läbi manipuleerimise ega lase end enam kontrollida.
Mina, raske liikumispuudega inimene, kes ei saa liikuda ilma teise inimese abita, otsisin isegi auto ja saatja, et minna vennapojale sünnipäevaks õnne soovima. Ta elab minust vaid 15 kilomeetri kaugusel.
Täna saan öelda: mina olen teinud kõik, et nendega häid suhteid hoida. Aga nende arust on „hea suhe“ vaid see, kui ma vaikiksin, kõik alla neelaksin ja laseksin ennast edasi vaigistada – ning siis teeksime teiste ees seda head nägu, nagu meie peres oleks justkui kõik harmooniline.
Venna pojal on kaks vanemat ja ta on ainus laps. Väga kurb on näha, et temast on kasvatatud gaslighter.
Mina aga ei lase end enam vaigistada.
Hinga – ma näen sind ... 