..Sünnipäevakink – rahu või valu..

Minu sünnipäev ilma pereta

Täna kirjutasin nimekirja inimestest, keda sooviksin oma sünnipäeval näha.
See lihtne tegevus tõi pisarad silma – seal nimekirjas ei olnud mu vanemaid ega venna perekonda.

See oli valus, aga samas vajalik.

Ma ei soovi enam enda lähedusse neid, kes manipuleerivad, alandavad või pisendavad.
Elu on juba niigi täis katsumusi – ja mina olen üks neist, kes oma puuete tõttu oleks pidanud saama lähedastelt hoolt, mõistmist ja soojust. Selle asemel olen pidanud taluma valu ja ükskõiksust.

Sünnipäev on aeg, mil inimene peaks tundma, et ta on hoitud. Et ta on tähtis. Et ta elu ja olemasolu loeb.
Kui seda ei saa oma kõige lähedasematelt, tuleb seda otsida ja luua mujalt.

Täna mõistsin, et mul on õigus valida. Mul on õigus luua enda ümber ring inimesi, kes päriselt hoolivad, kes näevad minus inimest, mitte koormat.
Mul on õigus öelda „ei“ neile, kes mu hinge mürgitavad.

See ei tee otsust lihtsaks. Perega piiride seadmine on alati raske. Kuid veel raskem on elada pidevas alanduses ja hirmus, et jälle tehakse haiget.

Täna luban endale: minu sünnipäev, minu reeglid.
Ma soovin enda ümber inimesi, kes rõõmustavad koos minuga, kes toovad soojust, mitte valu.

Sest sünnipäev ei tähista ainult vanuse lisandumist.
See on elu tähistamine. Ja mina valin armastuse.