Kui soov on rahu, peab tulema ausus
Mõnikord jõuab kätte hetk, kus vaikimine enam ei kanna.
Kui oled aastaid püüdnud hoida rahu, siluda teravaid nurki ja leida ühist keelt, aga vastu vaatab ikka sama külmus ja põlgus – siis tuleb lõpuks küsida otse.
Täna tunnen, et kui keegi tõesti soovib, et peresuhted saaksid paraneda, peab tulema ausus. Mitte teesklus ega vaikimine, vaid siiras ja otsekohene vastus.
Ema,
kui sa tõesti soovid, et peresuhted läheksid paremaks, siis palun räägi oma poja perega ja ütle neile, et ma ootan kirjalikku vastust küsimusele:
„Mida halba olen mina teie perele teinud, et te minuga niimoodi käitute?“
See küsimus ei ole süüdistus. See on kutse ausale vestlusele.
Ma ei taha enam oletusi, vihjeid ega vaikivat hukkamõistu. Ma tahan kuulda otse — selgelt ja ausalt.
Mina olen alati püüdnud hoida peres rahu ja harmooniat. Olen andnud endast kõik, et suhted säiliksid, et meie vahel oleks mõistmine. Olen otsinud ühendust isegi siis, kui mulle pöörati selg. Olen loodanud, et ühel päeval on võimalik rääkida ilma hirmu ja kaitseta.
Aga rahu ei teki ühe inimese pingutusest. See sünnib siis, kui mõlemad pooled on valmis ausalt peeglisse vaatama — ilma maskideta, ilma mängudeta.
Minu lootus on, et kord ütleb mu pere ka mulle ausalt, mida nad tunnevad. Mitte vaikides ega varjatult, vaid otse.
Sest ainult siis saab tulla päris rahu.
Ainult siis saab hakata uuesti ehitama midagi, mis kunagi oli päriselt südamest.
Hinga – ma näen sind ... 