Kui pehme empaatia muutub varjatud kontrolliks
Eile palusin oma emal, et ta annaks mu vennaperele edasi ühe lihtsa, kuid väga olulise küsimuse:
„Mida halba olen mina teie perele teinud, et te minuga niimoodi käitute?“
See küsimus sündis aususest. Soovist mõista, mitte süüdistada.
Aga täna sain hoopis kirja omaenda emalt.
Ja kui ma seda lugesin, tundsin – sõnad kõlasid rahulikult ja justkui lepitavalt, kuid nende taga oli tuttav tunne: süü nihutatakse jälle minu peale.
Väliselt hooliv toon peitis endas varjatud kontrolli.
💠 Fookus pööratakse minule, mitte tegelikule probleemile.
Ema alustas sõnadega, mis justkui tunnustasid mu soovi suhteid parandada, kuid juba järgmises lauses suunas ta pilgu minule – nagu mina oleksin see, kes peab muutuma.
Ja nii jäi mu valu jälle tahaplaanile.
💠 Minu tundeid pisendatakse.
Kui ta ütleb, et mu vennal on valus, sest ma kirjutan blogis tema perest, ei küsi ta kordagi, miks ma üldse pidin kirjutama.
Ma ei kirjuta selleks, et kellelegi haiget teha – ma kirjutan, sest mind ei ole kuulatud.
See on olnud minu viis ellu jääda.
Aga seda ema ei maini.
Tema sõnad muudavad minu aususe justkui rünnakuks, mitte valust sündinud eneseväljenduseks.
💠 Vastutus hajutatakse.
„Oleme kõik üksteisele haiget teinud,“ kõlab esmapilgul õiglaselt, aga tegelikult muudab see olukorra häguseks.
Kui kõik on süüdi, siis pole keegi vastutav. Ja nii ei muutu mitte midagi.
💠 Pehme kontroll maskeerub hoolivuseks.
Kui ema ütleb: „Palun mõtle, kuidas saaksid näidata vennale, et austad tema piire,“ kõlab see nõuandena, aga tegelikult on see tingimus.
Kuid kas minu venna pere austas minu piire, kui nad mind ükshaaval maha surusid, arvates, et hirmutamine paneb mind vaikima?
See näitab, et nad ei ole mind isegi aastakümnetega tundma õppinud.
Ebaõiglus mulle ei meeldi – see annab mulle hoopis jõu, et seda ebaõiglust paljastada.
💠 Lepitaja mask.
Kui ema ütleb: „Ma kirjutan vennale täna,“ jätab see mulje, nagu ta tegutseks.
Aga ma tean, et minevikus, kui mul oli teda päriselt vaja, ta ei sekkunud kordagi.
See muudab tema sõnad tühjaks – mitte toetuseks, vaid vormitäiteks.
Kokkuvõttes tundub see kiri kirjutatud pehme empaatia keeles, kuid selle all elab vana muster – vastutuse vältimine, minu kogemuse vähendamine ja olukorra kontrollimine.
See paneb mind tundma, et minu hääl ja valu pole ikka veel nende jaoks nähtavad.
Ja kuigi sõnad kõlasid õrnad ja hoolivad, kubises see kiri nartsissistlikust gaslightingust.
Sõnad võivad olla õrnad, aga tunded ei valeta.
Ja täna ma näen selgelt.
Ma ei lase end enam vaigistada.
Hinga – ma näen sind ... 