..Kui kaks maailma kohtuvad..

💖 Heli rütm armastuses – kui kaks maailma kohtuvad

Täna käis ta mul jälle külas, seekord koos sõbraga.
Ta tuli, sest mul oli talle kui muusikule üks päris äge ettepanek — mõte, mis tundus justkui tema jaoks loodud.

Kui ma selle välja ütlesin, süttis tema silmades valgus.
See polnud ainult rõõm ideest, vaid ka midagi enamat — nagu oleks meie vahel liikunud midagi, mida sõnadesse panna ei saa.

Ta kuulas mind, ja tema pilgus oli soojust ja imetlust.
Kui ta lõpuks naeratas ja ütles:

“See võtab küll aastaid, aga siis tuleb sellest midagi tõeliselt head,”
siis ma teadsin, et ta ei räägi ainult muusikast.
Ta rääkis kasvamisest, jagamisest, millestki, mis vajab aega, et muutuda tõeliseks.

Ta arvas isegi, et minu juures oleks meeldiv õhkkond, kus muusikat luua, ning lubas tuua ühe kitarri ja noodid minu juurde.

Ruumis oli rahu. Vaikus, mille sees kõlas justkui nähtamatu meloodia.
Me ei pidanud palju rääkima — vahel piisas lihtsalt pilgust, väikesest liigutusest, et kõik oleks öeldud.
Tema kohalolu kandis endas turvatunnet ja soojust, mis puudutas mind sügavamalt, kui olin valmis tunnistama.

Enne lahkumist ütles ta ausalt, et järgmisel korral ei saa ta meie koosviibimisel osaleda, ja tõi ka põhjuse.
See hetk oli kummaliselt rahulik — mitte pettumus, vaid arusaamine.
Sest kui keegi räägib ausalt, on see märk austusest.
Ja just see ausus tegi ta mulle veelgi kallimaks.

Hiljem tundsin puudust.
Saatsin talle sõnumi:

“Mind võib tõesti sinu puudumine panna muretsema.”

See oli mu süda, mis rääkis.
Mitte nõudlikult, vaid hellalt, nagu sosin pimedas, mis otsib vastust.

Ometi tean, et tema on veevalaja ja mina skorpion.
Tema – õhuline, vaba, teistsugune.
Mina – sügav, kirglik ja tunnetest kootud.
Kaks maailma, mis liiguvad eri rütmis, kuid kui nad kohtuvad, sünnib midagi erakordselt ilusat.
Nagu vesi, mis peegeldab taevast — hetkeks, enne kui see laineks hajub.

Täna mõistsin, et vahel pole armastus valju ega nõudlik.
Mõnikord on see lihtsalt kohalolu — vaikne, siiras, sügav.
See on tunne, mis jääb hinge helisema ka siis, kui teine on juba läinud.
Ja võib-olla ongi just see kõige puhtam armastus — see, mis ei vaja tõestust, vaid lihtsalt on.