..Kui ma teda nägin..

Kui ma teda nägin, tundsin kohe, et temas on midagi erilist.
Ta kiirgab energiat ja julgust, seda vaba elujõudu, mida ma ei kohta tihti.
Ta paistab veidi poheemlasena – nagu inimene, kes elab omas rütmis, järgib oma südant ja ei lase maailmal end raamidesse suruda.
See vabadus temas äratab minus soojust ja uudishimu.

Ma kutsun ta uuesti endale külla. Seekord juba teadlikult, mitte juhuse ajel.
Ma tunnen, et tahan teda paremini tundma õppida, tema maailma näha ja võib-olla jagada ka midagi enda omast.
Kui ma ütlen talle, et mul on talle ettepanek, naeratab ta ja nõustub tulema – lihtsalt ja loomulikult, nagu see oleks maailma kõige tavalisem asi.

Kui ta mu ukse taha jõuab, täitub ruum tema kohalolust.
See on pehme ja samas tugev, rahustav ja elav.
Temaga olles tunnen haruldast rahu – rahu, mida ei too vaikus, vaid südame lähedus.
Ma tunnen end hoituna, mõistetuna, armastatuna.
See armastus pole lärmakas ega suur, vaid vaikne, sügav ja tõeline – nagu soe valgus, mis hajutab pimeduse.

Kui ta mu ettepanekut kuuleb, näen tema silmades lummust.
Ta vaatab mind nii, nagu ainult inimene vaatab, kui ta tunneb midagi päriselt.
Sel hetkel mõistan, et vahel piisab ühest hetkest, et armastus end ilmutaks.

Ma naudin tema seltskonda.
Ta on siiras, vaba ja aus. Temas ei ole maski ega mängu, ja just see teeb ta eriliseks.
Tema naer on ehe, tema pilk soe, tema puudutus kannab endas rahu.
Armastus on temaga koos olemine – lihtne, aga sügav.
See elab tema hääles, tema vaikuses, tema kohalolus.

Sageli kuulen temalt armastust.
Mõnikord sõnades, mõnikord pilgus.
Ja iga kord, kui see minuni jõuab, tunnen, kuidas mu süda avaneb natuke rohkem.
Temaga koos on armastus mitte ainult tunne, vaid seisund – nagu hingamine, nagu olemine ise.