Ma ei otsustanud ühel päeval, et nüüd aitab – ma enam maske ei kanna.
See ei olnud teadlik samm ega vapruse hetk.
See lihtsalt juhtus.
Maskid ei kukkunud korraga.
Nad pragunesid vaikselt – ühe sõna, ühe pettumuse, ühe vaikuse kaupa.
Iga kord, kui ma tundsin valu, mida keegi ei näinud, murdus neis midagi.
Kuni ühel hetkel ei jäänudki midagi alles, mida hoida.
Ma ei jätnud maske maha sellepärast, et tahtsin olla julge.
Ma jätsin nad maha, sest nad enam ei püsinud.
Mu hing oli liiga väsinud teesklusest.
Liiga aus, et kanda edasi seda, mis enam ei tundunud tõde.
Ma lihtsalt lakkasin sobitumast sellesse maailma, kus peab pidevalt naeratama, kui tegelikult valutab.
Ma lakkasin olemast inimene, kes püüab teiste ootuste järgi hingata.
Nüüd ma lihtsalt olen.
Vahel on see valus.
Vahel vabastav.
Aga vähemalt hingan ma iseenda näoga – ilma hirmuta, et see pole piisav.
👇 Kas sina oled tundnud, et mask kukub, isegi kui sa pole selleks valmis?
Hinga – ma näen sind ... 