Mõnes hinges elab kaks maailma.Üks on see,mida näevad kõik –särav, vaba ja julge.Teine on rahulik, varjus, sügav –see, mida näeb vaid keegi,kes julgeb vaadata lähemalt.
Ühe versioonisoni hääl on kindel, samm enesekindel,silmad täis tuld.
See on see,kes räägib elu mõttest, mängib muusikat ja paneb teised uskuma, et ta on puutumatu.
Aga kui maailm jääb ukse taha ja ruumi jääb vaid üks teine hing samuti, kes teda mõistab, siis muutub kõik. Siis sünnib armastuse rahu. Siis on ta pehme, aus ja päriselt kohal.
Selles versioonis ei ole lavavalgust,vaid ainult küünlaleek, mis peegeldub silmades.
Ja hetkeks tundub, et maailm on tõesti olemas.
Kaks maailma, üks hing.
Üks, kes kaitseb.
Teine, kes tunneb.
Ja võib-olla mõlemad on õiged—sest mõlemad on vajalikud, et ellu jääda.
Mõnikord ongi suurim julgus mitte näidata oma jõudu, vaid lubada endal olla mina ise.
👇Oled sa kunagi lubanud endal lihtsalt olla — ilma maski ja tugevuseta?
Hinga – ma näen sind ... 