Olen kogu elu tundnud enda sees jõudu, mis on kandnud mind läbi kõige raskemate hetkede. Mõnikord, kui elu on mind põlvili surunud ja kõik tundus kadunud, tundsin ikka kuskil sügaval sees midagi, mis hoidis mind püsti. Aga ma ei teadnud, mis see on. See polnud kangus ega trots, see polnud ka lootus – see oli midagi palju sügavamat, vaiksemat ja püsivamat.
Hiljuti kohtasin üht inimest, kes rääkis tihti armastusest. Mitte sellisest armastusest, mida näeme filmides, vaid tõelisest – sellest, mis elab meis kõigis, isegi siis, kui me selle ära unustame. Ta ütles seda sõna nii siiralt ja korduvalt, et ühel hetkel tundsin, kuidas minus miski ärkas. Ja siis ma taipasin.
See jõud, mida olen terve elu tundnud, ongi armastuse jõud. See on olnud minu sees kogu aeg – isegi siis, kui tundsin end üksinda, kui valu oli suur ja kui maailm tundus ebaõiglane. See armastus ei olnud teiste käes, vaid minus endas.
Armastus on jõud, mis ei vaja luba ega tunnustust. See on jõud, mis tõstab mind siis, kui keegi teine ei saa. See on jõud, mis paneb mind uskuma headusesse, isegi siis, kui kogemus on olnud valus.
Ma ei pea enam otsima tuge väljastpoolt. Ma ei pea enam ootama, et keegi mind mõistaks. Sest nüüd ma tean – see, mis on mind alati kandnud, on armastus.
👇Kas märkad, et jõud sinus on armastuse jõud, mitte lihtsalt tahtejõud?
Hinga – ma näen sind ... 