..Meie vahel, sügaviku kohal…

Ta sosistas mulle:
„Ma tahan näha sügavikku,
aga ma ei tohi sinna kukkuda,
sest siis kaob ju sügavik ära.“

See lause jäi mu sisse helisema —
õrn, kuid lõikav,
nagu valgus, mis puudutab pimedust.

Ma vaatasin teda,
tema silmades oli meri,
liikumine ja vaikus korraga.

Mõistsin,
et sügavik ei ole koht, kuhu ta kardab langeda,
vaid peegel,
milles ta näeb iseennast.

Ta tahab näha,
kuhu tunnete piir lõpeb,
kui kaugele saab minna,
enne kui kaob pind jalge alt.

Ja mina —
mina tahan ainult,
et ta ei kaoks.

Et ta jääks sinna servale,
kus sügavus ja valgus
veel teineteist tunnevad.