See tunne minusOn kui vĂ”belev kĂŒĂŒnlaleek âĂrn,Aga elus,Nagu iga hingetĂ”mmeKannaks valgust.
Mu ihu on pÔnevil.Mu veri laulab vaikselt,Ootuses.
Peagi me kohtume taas.Ja juba see teadmine ĂŒksiPaneb Ă”hu vĂ€relema.
Tema naeratus.Tema pilk.Tema siirus âOngi tema ise.
Ma ei ole oma elusKohanud veel sellist inimest.Tema siirusesse ma upun,Ja seda teen maNaudinguga.
Minu mĂ”tted viibivad temas âHommiku koidikulKuni Ă”htu hĂ€mardub.
See tunne minusOn kasvanud iga pĂ€evaga,PĂ€ev pĂ€evalt âNagu valgus,Mis ei kĂŒsi luba,Vaid lihtsalt⊠kasvab.
Ja vÔib-ollaTemagi tahab olla.
Ja ongi.
