Saatsin vanematele oma sünnipäevakutsed SMS-iga.
Umbes nädal hiljem saatsin neile järelküsimuse:
„Kas see aeg sobib teile?“
Ema vastas, et talle sobib.
Isalt vastust ei tulnud.
Helistasin talle.
Ta naeratas teisel pool telefoni ja tegi jälle oma tavalise „nalja“:
„Kui ta siis veel elus on.“
Teadsin, et need ongi tema haiged naljad — sellised, mida ta ise peab naljakaks,
kuigi nende taga on ükskõiksus ja külmus.
Alles hiljem tuli tõde välja.
Ta ütles, et ta nägi, et ma olin saatnud midagi, aga ta ei olnud vaadanud.
Nii lihtsalt — nagu see ei tähendakski midagi.
Ja ometi olid need sõnad valusamad kui kõik tema „naljad“ kokku.
Ta ütles oma tütrele sedasi —
rahulikult, ilma süümepiinadeta.
Nagu inimene, kellel puudub empaatia.
See hetk oli minu jaoks piir.
Saatsin neile uue SMS-i, milles kirjutasin,
et nemad ei ole oodatud minu sünnipäevale.
See otsus ei tulnud kergelt.
Aga see tuli sügavalt minu seest —
vajadusest kaitsta oma rahu.
Minu jaoks on abielus inimesed nagu üks tervik.
Kui üks neist vaikib ja teine pöörab pea kõrvale,
siis nad on ikkagi koos vastutavad —
nii vaikimise kui ükskõiksuse eest.
Hinga – ma näen sind ... 