Ta ise ei tea,et iga kord, kui ta naeratab,ärkab minus valgus. Rahu mis hellitab hinge.
Vaikselt,kuid tugevalt —just nii, nagu kevadmurrab end läbi lume.
Ta ei luba midagi,ei ütle ka ära.Lihtsalt on.Ja juba see on piisav.
Temas on rahu,mis ei küsi seletust,ja jõud,mis paneb mu südame uskuma,et õrnus võib olla tugevam kui teras.
Saatus juhatas mind temani —valguse ja vaikuse ristumiskohta,kus iga hingetõmmeon tänu.
Ja ma tunnen,et temas on see armastusejõud,mida olen vajanud kogu oma elu.
Vahel piisabki vaid ĂĽhest inimesest,kes hoiab su sees sädet,isegi kui ta ei tea,et see tuli on temast….
Hinga – ma näen sind ... 