Temaga koos olles aeg kaotab tähenduse.
Päevad ja ööd voolavad ühte, nagu valgus ja vari,
nagu vesi, mis puudutab taevast vaid hetkeks,
et siis jälle vaikselt alla langeda.
Ma ei tea, mis täpselt toimub —
kas see on armastus, äratundmine või mingi vana lugu,
mis otsustas end uuesti elada.
Aga kui ta on lähedal, siis kõik minus ärkab.
Ma tunnen rahu, nagu maailm peatuks korraks hingama.
Ma tunnen ärevust, sest midagi temas kisub mind sügavale.
Ma tunnen soojuse ja külma põimumist,
nagu tuli ja tuul, mis teineteist ei saa ega taha vallutada.
Ta on kohal, ja korraga tundub kõik võimalik.
Ta puudutab mind mitte ainult kätega,
vaid ka vaikusega, pilguga, kohaloluga.
Ta näib teadvat midagi, mida mina alles meenutan.
Temaga olles ma kogen kõike —
elurõõmu, hellust, igatsust, jumalikku äratundmist
ja ka hirmu, sest nii sügavale pole ma ammu vaadanud.
Sügavikku, mida ta ise kord mainis…
see on meis mõlemas.
Ja ma tean — ma ei tohi sinna kukkuda,
sest kui ma kaon, kaob ka sügavus.
Sellepärast hingan ma nüüd tasa,
et jääda —
et tunda teda, ilma end kaotamata.
Hinga – ma näen sind ... 