Just praegu juhtus midagi uskumatut.
See oli hetk, mille olin oodanud — rahulik õhtu, soe valgus, tema kohalolu.
Ta pidi jääma ööseks.
Kõik tundus juba valmis olevat… isegi vahukoor, väike detail, väike hool.
Ta tuli.
Käes vahukoor, naeratus näol.
Ta kallistas mind — sügavalt, soojalt, nagu keegi, kes ei taha minna.
Ja ometi ütles ta vaikselt:
“Ma pean täna muusikat salvestama minema.”
See oli hetk, kus aeg jäi justkui seisma.
Südame ühte nurka tekkis tühjus, teise aga rahu.
Sest kuigi ta ei jäänud, ta siiski tuli.
Ta tuli, et olla hetkeks siin, puudutada, tuua midagi, mis oli mõeldud meie jaoks.
See väike vahukoorepudel muutus korraga sümboliks — millegi ilusa alguse ja katkemise piiriks.
Magususe ja kättesaamatuse kokkupuuteks.
Seistes seal, vahukoor käes, mõtlesin, et võib-olla ongi elu vahel just selline —
keegi toob sulle vahukoore, aga lahkub enne, kui jõuate seda maitsma hakata.
Ja ometi jääb hinge soojus.
Sest vahel ei tähenda kõik lõpuni viidud hetked, vaid just need katkised, kus tunne jäi õhku —
nagu muusika, mis vaibub enne viimast nooti
Hinga – ma näen sind ... 