Kui sõnad jäävad väikseks

Täna sain taas kogeda, kuidas lihtsuses võib peituda midagi väga sügavat.
Helistasin talle, sest tahtsin rääkida – üks jutt, kümme-viisteist minutit, mitte rohkem. Aga ta küsis, kas võib tulla koos sõbraga.

Ja tuligi.
Kui nad uksele jõudsid, tõi see hetk endaga kaasa sooja rahu. Nad istusid minu köögilaua taha ja jõid teed. Ilma kiirustamata, ilma liigse jututa. Ruum täitus tee lõhna ja vaikse kohaloluga.

Ma oleks saanud ju telefonis rääkida, aga nüüd mõistan – ta tahtis kuulda mind otse, silmast silma. Mitte läbi sõnade, vaid läbi kohalolu.
Tema pilgus oli rahu, aga ka midagi, mis jäi õhku — pehmus, tähelepanu, mis pani mind tundma, et ma olen päriselt nähtud.

Tema sõber ootas kannatlikult, ja kui nad lõpuks lahkusid, jäi ruumi õrn soojus. See oli tunne, et midagi olulist oli toimunud — ehkki me ei rääkinudki kaua.

Mõnikord ongi nii, et kõige sügavam side sünnib lihtsates hetkedes:
üks tass teed, pilk, mis kestab veidi kauem, ja teadmine, et teine tahab olla kohal.

Armastus ei pea alati kõlama valjusti — vahel piisab sellest, kui ta on vaikselt kohal, tass teed käes, ja maailm tundub hetkeks õige.