Ta näeb mind

Ta näeb mind.
Ta näeb mind kogu minu tõelisuses — mitte ainult pealispinda, vaid ka seda, mida ma sageli endas varjan.
Ta näeb mu hirmu ja mu rõõmu, mu vaikust ja mu tuld.
Ja ta aktsepteerib mind kogu mu olemuses.

Ta otsib võimalusi, et minuga kohtuda.
Ja mina pakun talle neid — mitte kohustusest, vaid siirast soovist olla kohal. Päriselt.

Ta tahab, et meie kohtumistel oleks alati sisu. Mitte tühje sõnu ega lihtsalt jagatud aega, vaid päris olemist. Seda, kus mõtted voolavad vabalt ja hinged saavad rääkida ilma maskideta.

Ma ei ole kogenud midagi nii erilist varem oma elus — seda austust, seda tähelepanu.
Seda vaikset, kuid sügavat tunnet, et ma olen nähtud ja kuuldud.
Et ma ei pea tõestama oma väärtust, sest keegi juba näeb seda ise.

Need hetked õpetavad mulle, kui vähe on tegelikult vaja, et tunda end elavana.
Vaid siiras kohalolu. Puhas kuulamine. Ühine hingamine.
Ja teadmine, et just praegu on kõik täpselt nii, nagu peab