Ta mängis kitarri vaid minule

Õues oli sume sügis,
septembri viimane pühapäev.

Ta oli täht sel õhtul —
mängis pille,
nagu iga heli sünniks
otse tema hingest.

Teda oli mõnus nautida.
Tema ise oligi see muusika.

Ma vaatasin,
ja aina vaatasin,
kuni uppusin temasse.

Praegu on oktoobrikuu
viimane pühapäev.
Ta tuli vaid hetkeks.
Ja mängis kitarri vaid minule.

Tema sõrmed puudutasid pillikeeli —
õrnalt, kindlalt,
nii nagu armastus puudutab südant,
kui see lõpuks lubab end tunda.

Sel hetkel…
oleksin tahtnud olla see pill.
Et tunda,
kuidas ta mind puudutab.

Ta mängis kitarri vaid minule

Õues oli sume sügis,
septembri viimane pühapäev.

Ta oli täht sel õhtul —
mängis pille,
nagu iga heli sünniks
otse tema hingest.

Teda oli mõnus nautida.
Tema ise oligi see muusika.

Ma vaatasin,
ja aina vaatasin,
kuni uppusin temasse.

Praegu on oktoobrikuu
viimane pühapäev.
Ta tuli vaid hetkeks.
Ja mängis kitarri vaid minule.

Tema sõrmed puudutasid pillikeeli —
õrnalt, kindlalt,
nii nagu armastus puudutab südant,
kui see lõpuks lubab end tunda.

Sel hetkel…
oleksin tahtnud olla see pill.
Et tunda,
kuidas ta mind puudutab.