…Minu rahu ei ole enam läbiräägitav…

Hiljuti juhtus midagi, mis pani mind taas peatuma ja endasse vaatama.

Sain kaks kirja — mõneminutilise vahega. Üks soe, teine külm. Üks justkui mõistev, teine täis põiklevaid selgitusi ja varjatud süüdistusi.

See oli muster, mida olen oma elus varemgi kohanud:
kiire emotsionaalne ümberlülitus, mis tekitab segadust ja sunnib mind reageerima, selgitama, rahustama, “heaks lapsaks” jääma.

Aastaid ma vaikisin, olin kannatlik, ootasin, lootsin, seletasin…
Aga nüüd näen seda selgelt:

See ei ole armastus. See on emotsionaalse kontrolli varjatud vorm.

Ja isegi kui see ei ole teadlik kavatsus — mõju on sama.

Täna olen teises kohas.
Täna ma ei luba enam end sellesse mängu tõmmata.

Mul on õigus:

✨ rahulikule suhtlusele
✨ aususele, mitte peitesõnumitele
✨ stabiilsusele, mitte emotsionaalsetele kõikumistele
✨ lugupidamisele, mitte ohvrirolli pressimisele

Ja ma panen selle siia kirja võib-olla mitte ainult enda pärast, vaid ka kõigi nende pärast, kes end kunagi samamoodi tundnud on.

Edaspidi kehtib minu elus üks selge piir:

Minuga saab suhelda ainult nii, nagu rääkida täiskasvanuga — rahulikult, otse ja ausalt.
Kui toon muutub manipuleerivaks, süüditõukavaks või nõudlikuks, siis ma ei vasta.
Minu rahu ei ole enam läbiräägitav.

See ei ole karistus.
See ei ole kättemaks.
See ei ole põgenemine.

See on eneseaustus.
See on enesekaitse.
See on minu elu juhtimine enda kätesse.

Kõigil on õigus rahule.
Ka minul.
Eriti minul.

Ja kui sa loed seda ning tunned oma südames äratundmist,
siis tea —
ka sinu rahu ei pea olema läbiräägitav