Mulle tundub, et paljud inimesed lausa kardavad seda, kes julgeb oma perevalud avalikkuse ette tuua.
Justkui oleks ohvri kohustus hammaste risti kannatada ja vaikida, et mitte “halba muljet jätta”.
Aga mina ei vaikinud.
Ja ei vaikigi.
Mida aeg edasi, seda selgemalt ma näen neid mustreid —
käitumist, mis varasemalt tundus “normaalne”, aga ei olnud kunagi terve ega hooliv.
Ja nüüd, kui ma oskan neid mustreid näha, oskan ma end ka kaitsta.
See ei tähenda, et valu enam ei tuleks.
Iga uus ilmsikstulev negatiivne tõsiasi teeb ikka haiget.
Valu ei kao justkui kunagi lõplikult — see lihtsalt muutub tuttavamaks ja talutavamaks.
Olen mõelnud, kas ma tegin valesti, kui hakkasin oma perest blogis kirjutama.
Kas ma oleks pidanud jääma vaikseks, nagu nad ootavad?
Vastus on — ei.
Ma püüdsin aastaid hoida suhteid.
Püüdsin mõista, selgitada, leida silda, leida head.
Aga mida aeg edasi, seda selgemalt nägin ma dünaamikat, mis ei olnud terve:
nartsissistlikke mustreid, vaikseid alandusi, gaslighting’ut, süütunnet, minu tundeid ja kogemust tühistavat käitumist.
See ei ole kättemaks ega süüdistus.
See on minu lugu.
Minu hääl, mille ma tagasi sain.
Ja ma ei kavatse seda enam ära anda.
Sest tõde ei ole halb.
Tõde vabastab.
Ja ma ei lase kellelgi enam panna mind sellesse rolli, kus ainus “õige” oleks vaikida ja kannatada.
See aeg on läbi.
Hinga – ma näen sind ... 