Eile oli isadepäev, kus käiakse oma isasid austama.
Minu vend teab juba 12 aastat, et mul on raske liikumispuue ja ma vajan kõndimisel teise inimese abi.
Ta teab seda. Nad kõik teavad.
Ja eile, isadepäeval…
ta ei teinud isegi korraks välja, kuidas ma saaksin meie isa juurde.
Kuidas mina — tema õde — saaksin austama oma isa, samamoodi nagu tema.
Vennal on auto.
Vennanaisel on auto.
Vennapojal on auto.
Võimalusi oli.
Tahet ei olnud.
See ei ole juhus.
See ei ole unustamine.
See ei ole “lihtsalt läks nii”.
Muide — see ongi puhas hoolimatus.
Ja kui varem selline hetk oleks lõiganud mu sisse sügavalt,
siis täna ma näen seda selgelt ja rahulikult.
Ma ei taha enam veenda kedagi, et ma väärin märkamist.
Ma ei veena enam kedagi, et ma olen väärt toetust.
See ei ole minu töö.
Mõni inimene valib oma mugavuse, mitte empaatia.
Mõni inimene valib oma väikese maailma, mitte inimlikkuse.
Ja mõni inimene valib vaikimise — isegi siis, kui tema ees on inimene, kes vajab abi.
Aga mina valin teistsuguse tee.
Ma valin end.
Ma valin väärikuse.
Ma valin inimesed, kes näevad, mitte ei vaata mööda.
Kes ei pea hoolimist koormaks.
Kes ei kadunud ära siis, kui mina neid vajasin.
Eile oli isadepäev.
Ja kuigi ma ei olnud seal, tean ma midagi väga selget:
Minu väärtus ei sõltu sellest, kes minust mööda kõnnib.
Minu väärtus seisab selles, kes ma olen — ja kuidas ma edasi lähen.
Mõnda ust ei pea kätte tõmbama —
elul on viis need ise sulgeda
Hinga – ma näen sind ... 