Sa ei püüa mind endiselt austada.
Seda on näha igast uuest kirjast, mille sa mulle saadad — sõnadest, mis on kaetud hoolivuse maskiga, kuid mis tegelikult kannavad manipuleerivat varjundit.
Sa saadad mulle ikka veel kirju, kus sa väldid vastutust, moonutad olukordi ja püüad mind panna tundma, et minu reaktsioonid on kuidagi valed või liialdatud.
Ja nüüd lisasid sinna veel selle täiesti jabura küsimuse AI kohta — küsimuse, mis ei näita mitte midagi muud kui sinu enda meelelaadi. See ei olnud päriselt huvitatud küsimus. See oli katse mind pisendada, tõmmata tähelepanu mujale ja jätta mulje, et probleem pole mitte sinu käitumises, vaid minus.
Aga see ei tööta enam.
Kas see ongi sinu arvates hooliva ema käitumine?
Hoolimine ei ole küsimuste ümberpööramine.
Hoolimine ei ole tegelikkuse moonutamine.
Hoolimine ei ole see, kui proovitakse solvata teise mõtlemisvõimet või vähendada tema piire.
Ma olen lõpuks aru saanud, et ma ei pea enam vastu võtma tundeid, mis minusse ei kuulu. Ma ei pea enam vaikides taluma ega tõlgendama ümbertõstetud süüd.
Mul on õigus oma piiridele.
Mul on õigus äratundmisele.
Mul on õigus austusele.
Ja ma küsin veel kord — mitte süüdistades, vaid ausalt:
Kas see ongi sinu arvates hooliva ema käitumine?
Hinga – ma näen sind ... 