Perekond, kus minu tunded ei mahtunud

Väga valus on mõelda, et seda pidasin ma kunagi oma pereks.
Paigaks, kus mind ei austatud ega võetud sellisena, nagu ma olen.

Mind kasvatati keskkonnas, kus minu tunded olid liiga palju.
Kus vaikimine oli voorus ja kohanemine ellujäämisstrateegia.
Õppisin varjama oma emotsioone, et mitte tekitada teistes ebamugavust,
samal ajal kui pidin üksi taluma kõike seda, mis minu sees toimus.

Täna ma näen seda selgelt.
Ma saan aru, milliste inimeste keskel ma kasvasin ja milliseid mustreid meile vennaga edasi anti. See ei ole süüdistus, vaid mõistmine. Mõistmine, mis vabastab.

Minu tugev analüüsivõime aitas mul nendest mustritest välja astuda. Mitte kiiresti ega valutult, vaid teadlikult.

Kurb on tõdeda, et minu vend on neis mustrites siiani sees. Ta elab elu, mis näeb väljast „õige“ välja — perekond, rollid, kohustused — kuid emotsionaalne küpsus ei sünni rollidest. Kui tundeid ei osata märgata ega peegeldada, kandub sama tühjus edasi ka järgmisse põlvkonda.

Mõnikord ilmneb see väga väikestes hetkedes.
Hetkedes, mis ütlevad rohkem kui pikad vestlused.
Need kinnitavad, kui sügavalt emotsionaalne eemalolek võib juurduda — ja kui vabastav on sellest ringist välja astuda.

Täna on minu ümber inimesed, kes mind austavad ja võtavad mind sellisena, nagu ma olen.
Ma ei pea enam end vähendama, seletama ega õigustama.

Ma olen aktiivne ja atraktiivne naine.
Ma ei hoia enam oma emotsioone enda sees kinni.
Ma ei nimeta enam enese mahasurumist armastuseks.
See teekond ei ole olnud lihtne.
See on toonud endaga kaasa kurbust, leina ja lahti laskmist.
Aga see on toonud ka rahu.
Rahu, kus ma ei pea enam küsima, kas minuga on midagi valesti.
Sest ma näen nüüd selgelt:
minu tunded ei olnud liiast.
See ruum oli lihtsalt liiga kitsas.
Ma ei saanud valida, millistesse mustritesse ma sündisin.
Aga ma sain valida, kas jään neisse või astun välja.

Ja ma valisin iseenda.