Mul oli pikk telefonikõne oma lapsega, nagu tavaliselt. Vestluse ajal ütlesin talle, et on imelik – mu venna naine on mulle kuus korda helistanud. Kui ma tagasi helistasin, oli ta mu numbri juba jälle blokeerinud. Nii et mul ei olnudki enam võimalik teda kätte saada.
Tundub, et ta elas lihtsalt oma frustratsiooni jälle minu peal välja.
Täna näen üha selgemalt, kes võis olla meie pere lagunemise taga. Minu poolt ei ole teinud ühtegi teadlikku sammu, mis oleks mu pereliikmetele halba teinud. Vastupidi – olen olnud see, kes on proovinud aastaid mõista, mis meie peres toimub. Mingil hetkel hakkasin vennaperes märkama manipuleerimist ja lausa gaslighting’ut. Seda oli raske uskuda ja veel raskem endale tunnistada. Kahjuks kogesin sama mustrit nüüd uuesti. Sain oma venna naiselt kaks sõnumit.
Esimene: „Tere. Nii kõva mutt oled netis pasandama minu kohta, aga kõnet ei julge vastu võtta.“
Teine: „Sinu asi ei ole meie asju laiutada netis kogu maailmale. See on meie pere omavaheline asi. Kes oled sina, et sõna võtad. Sinu vennal on niigi raske ja tegid ta elu veel raskemaks. Hooliv õde 😂 Kui korra veel oma nime netis kuulen, teen politseisse avalduse laimamise kohta. Oled mind seal pikalt laimanud. Ma ei ole enam teie pereliige – jäta mind rahule. Tegele oma eluga edaspidi.“
Tekib paratamatult küsimus:kui ma ei ole nende inimestega suhelnud juba aastaid, kuidas ma üldse saaksin neist rääkida? Ma ei tea nende elust midagi – ega soovigi teada.
Ma ei hakka nende sõnumite toonist ega keelekasutusest eraldi rääkima. Need räägivad iseenda eest. Jään sellele, mida need sisuliselt tegid.
Need ei olnud küsimused. Need ei olnud katse dialoogi alustada. Need ei olnud soov midagi mõista või selgitada.
Need olid: • süüdistused • solvangud • ähvardused • ja selge teade: „ma ei ole enam teie pereliige“
Mulle tundub, et mu vennanaine arvab, et ma kardan teda – kuigi ta on mind tundnud üle kahekümne aasta.
Sõnumites esitati väide, et ma olen teda laimanud. Mina sain juba ligi kümme aastat tagasi aru tema manipuleerivast käitumisest ja gaslighting’ust. See teadmine ei tulnud lihtsalt.
Ma ei ole nende inimestega juba aastaid suhelnud. Ma ei tea nende elust midagi, ega soovigi teada. Kuna need suhted on teinud mulle vaid haiget.
Vennanaise sms’e lugedes sain ma väga selgelt aru ühest asjast:see ei olnud suhtlus, vaid rünnak. Katse teha mulle jälle haiget ja sundida mind vaikima.
Minult oodati jälle loobumist õigusest oma elu teemadel sõna võtta.
Kuid oma teekonnal olen ma jõudnud arusaamiseni, et: • mul on õigus jagada oma kogemust • mul on õigus rääkida oma tunnetest • mul on õigus seada piirid suhtlemisele, mis mind alandab.
Ma ei kirjuta kellegi halvustamiseks. Ma kirjutan oma elust, oma valust, oma teekonnast.
Kui keegi ütleb mulle:„Ma ei ole enam sinu pereliige – jäta mind rahule,“ siis ma ei vaidle. Ma lasen tal minna.
Ma ei hakka enam end õigustama.
Ma ei hakka oma väärtust tõestama.
Ma ei osale suhtluses, kus puudub austus.
Minu valik on lihtne: rahulikkus, selged piirid, distants.
Need sõnumid ei kirjuta minu lugu ümber.Need lihtsalt kinnitavad, miks piirid on vajalikud
Hinga – ma näen sind ... 