Ärge nimetage seda professionaalsuseks

Käisin aastaid tegevusteraapias, alati sama terapeudi juures.
Ta oli minuga ka siis, kui mu ränk terviserike alles juhtus. Ta nägi oma silmaga, millises seisus ma pärast õnnetust olin.
Ma uskusin, et kui inimene on näinud, kust ma alustasin, siis on tal piisavalt õpitud tarkust ja kogemust, et aidata mul liikuda iseseisvuse poole. Et ma ei peaks jääma sõltuma teistest rohkem, kui vältimatult vajalik.
Aeg-ajalt tundsin, et midagi ei klapi. Et jutt muutub segaseks. Aga ma andsin sellele ruumi — nagu me kõik, sest me oleme inimesed.
Kuni hetkeni, mil „spetsialist“, kes on seda ala õppinud ja aastaid töötanud, ütles, et enne tuleb treenida suuri lihaseid.
Ja seejärel hakkas ta treenima minu sõrmi.
Seal sai mul mõõt täis.
Mitte sellepärast, et ma ei jaksaks.
Mitte sellepärast, et taastumine oleks raske.
Vaid sellepärast, et mind alahinnati.
Kui sõnad ja teod ei lähe kokku, ei ole see enam eksimus.
Kui kogemus ja reaalsus ei loe, ei ole see enam abi.
Ja kui absurd pakitakse professionaalsuse sildi alla, siis palun — ärge nimetage seda professionaalsuseks.
See ei olnud abi.
See oli hetk, kus ma sain aru, et mul on õigus küsida.
Ja õigus öelda: aitab