2013 aasta septembris juhtus minu elus midagi, mis muutis kõik.
Ma tegin õhtul süüa. Olime lastega kolmekesi kodus — mu poeg oli 13-aastane ja tütar 17-aastane. Ühel hetkel olin hüüdnud vaid oma tütre nime ja kukkunud köögi põrandale. Rohkem ma ei reageerinud. Mu tütar kutsus kiirabi. Kiirabi oli tulnud kiiresti, sest elame linnas, ja mind viidi haiglasse. See osa toimis.
Aastaid hiljem hakkasin aga analüüsima, mis tegelikult edasi juhtus. Terviseportaalist lugesin hiljem, et olin kukkunud kodus kooma. Haiglas tehti aju pildid, mis ei näidanud insulti. Selle põhjal jäeti mind lihtsalt ööseks jälgimisele. Ma olin koomas. Noor naine koomas, on juba piisav põhjus, et saata noor naine kuhugi, et teada saada miks ta kooma langes.
Haiglas, kus töötavad õppinud arstid — inimesed, kes peaksid teadma, et insuldi kahtluse korral on iga sekund otsustava tähtsusega. Mina lebasin intensiivis terve öö koomas. Midagi ei tehtud. Alles hommikul, kui tuli tööle uus vahetus, saadeti mind edasi Tartu haiglasse. Seal päästeti minu elu.
Aga selleks ajaks oli juba liiga palju aega möödas. Ma jäin ellu. Aga jäin ka paljude sügavate puuetega.
Kui mõelda inimlikult, siis tekib küsimus, mida on väga raske enda sees vaigistada: kas see ei tundu imelik, et 37-aastane naine, kes on koomas, jäetakse ööseks lihtsalt haiglasse „jälgimisele“? Kui spetsialistid oleks kasutanud natukenegi oma mõistust, kogemust ja vastutust, ei oleks tohtinud mind jätta vedelema. Tänu sellele otsusele — või otsustamatusele — oli insuldil aega mind hävitada.
See ei ole tagantjärele tarkus. See on teadmine, mis maksis mulle mu tervise.
Ma ei kirjuta seda kättemaksuks. Ma kirjutan seda selleks, et öelda: süsteem eksib. Ja kui süsteem eksib, maksab selle hinna inimene.
Minu loo hind oli elu, mis küll päästeti — aga mitte tervikuna.
Ja seda ei saa ega tohi nimetada paratamatuseks.
Hinga – ma näen sind ... 