Tõde, mida oma pere ei ole tahtnud näha

Tõde, mida te ei ole tahtnud näha

On hetki, kus inimene ütleb lõpuks välja selle, mida on aastaid endas kandnud.

Ma kirjutasin emale: olen väsinud oma pere valetamisest ja gaslighting’ust. Minu kogemus on reaalne ja seda ei saa ümber seletada ega vähendada.

Vastus oli lühike: „Ma küll ei tea, et valetan.”

Ja just siin peitubki see, millest on kõige raskem rääkida.

Gaslighting ei näe välja nagu otsene rünnak. See ei ole alati karjumine. See ei ole alati solvang. See on sinu kogemuse tasane nihutamine. Sinu tunde küsimärgi alla seadmine. Sinu reaalsuse ümbernimetamine.

Kui inimene ütleb: „Ma ei tea, et valetan,” siis ta ei võta vastutust. Ta ei küsi: „Räägi, mis sind pani nii tundma?” Ta ei ütle: „Kui ma sind haavasin, siis see on oluline.”

Ta lükkab kogemuse tagasi.

Ja kui seda tehakse korduvalt, hakkab inimene kahtlema iseendas.

Mina enam ei kahtle.

Ma olen puuetega inimene, kes vajab igapäevaselt abi. See ei tee mind vähem tundlikuks. See ei tee mind vähem arukaks. See ei tee minu kogemust väiksemaks.

Kui ma ütlen, et miski tegi haiget, siis see tegi haiget. Kui ma ütlen, et mind vähendati, siis mind vähendati. Kui ma ütlen, et mind ei kuulatud, siis mind ei kuulatud.

See ei ole rünnak. See on piir.

Ma ei pea enam tõestama, et minu kogemus on päris. Ma ei pea enam võitlema selle eest, et minu tunded oleksid lubatud.

Tõde, mida te ei ole tahtnud näha, on lihtne: vaikimine on valik. Vastutuse vältimine on valik. Ja teise inimese kogemuse pisendamine on samuti valik.

Sama muster ei ole jäänud ainult ema ja isa tasandile. Ka minu vend ja tema abikaasa on valinud vaikimise või minu kogemuse kahtluse alla seadmise, selle asemel et küsida, mis tegelikult juhtus või kuidas ma end tunnen.

Kui lähedased inimesed võtavad omaks sama hoiaku — kas otse või vaikiva nõustumise kaudu — muutub see süsteemiks. Ja süsteemis on ühel inimesel väga raske jääda kuuldavaks.

Aga ka minu valik on päris.

Mina valin selguse. Mina valin eneseväärikuse. Mina valin selle, et minu reaalsust ei kirjutata enam minu eest ümber.

Ja see on koht, kus ma seisan — rahulikult, aga kindlalt.